Discgolf ja matk

Et discgolfi mängima minna pidime esmalt sõitma rongiga Aegviitu, juba esimesel laagri päeval Iisakus otsustati ühiselt kogu laagris osalejate poolt, et hilinemist ei taunita ning üksteist peab austama ja vajadusel kõikide poolt omavahel kokkulepitud reeglite rikkumist kuidagi lunastama. Seetõttu pidi Tanel ehk mina kui hommikujooksule hilineja (loe üldse mitteilmunu) terve rongitee Kehrast Aegviitu olema rongis plangu asendis, mis polnud sugugi kerge ja tekitas tõepoolest isu enam mitte hilineda ja teiste väärtuslikku aega mitte raisata. Kui lõpuks kohale jõudsime siis pidime kõndima umbes 500 meetrit raudteejaamast Aegviidu kirikumäele ja seal ootas meid instruktor. Instruktor õpetas meile discgolfi reegleid ja visketüüpe nt: discgolfil on olemas kaht põhitüüpi viskeviisi ja ka kaks erinevat tüüpi viskeketast ning discgolf tuleb visata discgolfi korvi.

Pärast seda, kui instruktor rääkis ja õpetas meid, võtsime me end ise paaridesse. Mina võtsin  Kellyga paari, kuna ma suhtlen temaga kõige rohkem siit laagrist. Me arvame, et meil tuli discgolf tiimitööna üsna hästi  välja, kuna me võitsime enda vastaspaari 3 punktiga. Me läbisime raja kõige esimestena ja seejärel mõtlesime, et teeme raja uuesti läbi, kuna teised paarid olid meist maas ja aega selleks oleks jätkunud piisavalt. Aga siis viskas meie vastaspaari viskaja ketta kuskile põõsasse ning me ei näinud ka täpselt kuhu. Ala, kuhu ta ketta viskas, oli kaetud suurel hulgal kõrvenõgestega. Me otsisime ta ketast kuskil 20 minutit ja kutsusime ka teiste paaride näol otsimiseks abiväge. Nende abiga leidsime me enda kaotatud ketta ja meie üllatuseks veel ühe teise inimese kaotatud ketta.

Discgolf mängitud, siis matkasime 3 km metsa, kus me grillisime RMK grillimiseks ettenähtud platsil. Igaüks grillis endale vorsti ise. Paljud tegid seda enda tehtud puuoksast grillvarda abil. Kõik sõid oma osa ära ja siis me mõtlesime, et hakkame tagasi minema kuid me ei jõudnud sellele rongile millele me plaanisime jõuda, seega meil oli 2 tundi vaba aega ning hakkasime mõtlema, et kuidas seda asjalikult sisustada.

2 inimest soovisid minna järve ujuma ning neid käis julgestamas juhendaja Piret. Teised nautisid senikaua järve ümbruses olevat loodust. Seejärel otsustasime liikuda Aegviidu laste seiklusparki, mis on maapinnast umbes 1.50 meetri kõrgusel ja seega pole võimalik ennast kukkudes liialt põrutada. Sellisel kõrgusel asudes polnud vaja kasutada ka eraldi spetsiifilist turvavarustust. Olgugi, et seikluspark oli madal, oli seal väga tore ning ronimise käigus sai enda lihaseid füüsiliselt treenida ja arendada. 

Seikluspargis oli nii tore, et aeg lendas linnulennul ning peagi oligi käes rongilemineku aeg. 

Kõik olid tegevustest pisut väsinud, kuid rõõmsad ja rahul ning õnnelikud, et hoolimata hommikusest vihmasajust tuli ilmataat meile appi ning lasi planeeritud ja kauaoodatud tegevused siiski täna läbi viia. 

Tanel